Tänane päev möödus nii, nagu varasemadki, hooldekodu igapäevases rütmis. Toimetamist oli kogu aeg ja sel ajal pole mahti muude asjade peale mõelda. Siiski on mitmel korral vilksatanud peast läbi, et nädala pärast olen juba kodus tagasi. Õhtuti on koduigatsus eriti tugev ja tahaks juba väga tagasi olla oma tavapärase elu ja oma kallite lähikondlaste juures.
Aga mõni sõna siis päevast lähemalt. Täna toitsin Stellat nii hommikul, lõunal kui õhtul. Söötmisel keskendusin sellele, et paneksin toitmise ajal lusikale piisava koguse toitu ning kallutaksin lusikat õige nurga all, et mitte toiduga suud määrida ega põllele lasta kukkuda. Lihtne? Kui teed seda umbes pool tundi järjest, nõuab see teatavat kannatlikkust, et iga suutäit jälgida. Pead laskma vahepeal neelatada ega saa pista suhu toitu liiga kiiresti ega liiga palju. Vahepeal ajame juttu ka, sest tegu pole ju mehhaanikaga. Samas - kas peaks võtma õppust mõnelt elukutseliselt hooldajalt, kes tulid toitmisega poole kiiremini toime, kuid kõik toimus nagu automaadis, klient oli üsna pudrune-supine ning mulle tundus, et ei julgenud sõnagi öelda. Mul tuli täna pealelõunal käia läbi kõigi klientide juurest ning küsida, mida keegi õhtuks süüa soovib. See on igal pealelõunal toimuv protseduur, ütleksin isegi, et tseremoonia. Lähed ja tutvustad menüüd ning palud teha valiku. Tegemist on ikkagi õhtuse einega! Tavaliselt on valida kahe variandi vahel. Täna oli valida "tuna sandwich" ja "fish cake with salad" vahel. Tulemuseks oli, et umbes pooled valisid emba-kumba variandi, kuid ülejäänud soovisid hoopis midagi muud. Kes soovis näiteks juustu-sandwich`i, kes pannkooke, kes hoopis custard`iga kaetud saia jm. See oli üks loomingulisemaid ülesandeid, mida päeva jooksul tuli teha. Söömisega seoses on ka järgmine seik tänasest päevast. Ruth soovis õhtusöögiks tuunikala sandwichi. See tähendas kahe pehme saiaviilu vahele pandud kahvliga purustatud tuunikalatükke koos jääsalati lehtedega. Paraku lebab Ruth üsna horisontaalses asendis, pea natuke kõrgemal, patjade najal. Tema voodi peapoolset osa söömise ajaks ülespoole ei tõstetud. Kui läksin vaatama, kas ta on lõpetanud, oli kogu rinnaesine tuunikalatükikesi täis ja sai lagunenud. Et mitte asjatult küsimusi tekitada, läksin salamahti kööki ja võtsin sealt kausi ning noa ja kahvli, lõikasin saia ja salati suupärasteks tükkideks ning kogusin tuunikala tükid kaussi. Andsin Ruthile lusika ja nüüd sai ta tõepoolest oma sandwichi süüa. Püüdsin ette kujutada end samas olukorras. Arvan, et ma ei võtnud temalt võimalust ise süüa, vaid lõin talle selle võimaluse. Aga mida mõtlesid teised? Üks vahejuhtum oli täna taas seoses siibriga. Kui tuli appikutse signaal, läksin küsima, milles asi. Oli vaja siibrit. Ma ei tahtnud hakata katsetama, kas saan üksi külilikeeramise ja siibri panemisega hakkama. Läksin kedagi appi kutsuma. Senior carer ütles, et ta tuleb niipea kui saab. Ma läksin tagasi Barbara juurde. Läks nii, et ootasime seal peaaegu pool tundi kuni läksin uuesti abi kutsuma. Mida sellest olukorrast õppida? Kui kujutada ennast abivajaja asemele, siis sooviks küll kiiremat reageerimist. Muidugi oli täna toredat ja helget ka. Näiteks oli tore istuda pisut aega Mandyga väljas päikese käes, jalutada Tonyga paar ringi tema 20-st kõnniringist, aidata Enidil üle vaadata tema hoole all olevad õue-lillepotid. Tänase päeva ootamatu tippsündmus leidis aga aset hoopis väljaspool hooldekodu. Läksin peale tööpäeva lõppu värsket õhku hingama ja kõndisin mööda ühest suurest hooldekodust, mille kõrgel kiviaial on suur silt - Nazareth House. Tegin seal paar fotot. Parasjagu keeras tänavalt sisse üks auto. Juht osutus jutukaks ja sõbralikuks ning kasutasin juhust ja küsisin, kas saaksin nende majaga tutvuda. Ta juhatas mind sisse ning viis ühe nunnariideid kandva naise juurde. Selgus, et tegemist on katoliku usku naiste organisatsiooniga, mil nimeks Sisters of Nazareth ja mis on asutatud ca 150 aastat tagasi. Nad tegutsevad lisaks Suurbritanniale (16 hooldekodu) ka Iirimaal, Ameerikas, Austraalias ja Lõuna-Aafrikas. Southendis on nende House`s kaks osakonda - nii üldhooldekodu kui õendusabi pakkuv hooldekodu. Jäi mulje, et ruumid olid märksa paremini sisustatud kui need, kus me praktikal oleme. Kõik oli võrdlemisi lihtne, kuid hubane. Fotosid ei saanud teha. Me ei käinud tubades, kuid kuulsin, et kliendid võivad tuua kaasa oma mööbli. Nazareth House`s on 32 kohta (meie praktikakohas Langley LNH-s 31 kohta), kuid maja on hoopis suurem. Samas majas pakutakse ka ööbimisvõimalust sugulastele, samuti üüritakse neid võimaluse korral välja. Lisainfot leidsin Sisters of Nazareth koduleheküljelt. Ja allpool on nende sümbol - rist.
0 Comments
Leave a Reply. |