Laupäeval plaanisime sõita rongiga natuke Southendist välja, naaberlinna nimega Basildon. Nii ka tegime. Meie elukoha lähedal on Westcliffi jaam ja rongid käivad tihti nii Londoni poole kui Southendi keskuse poole. Oyster-kaart, mille kooli poolt saime kohalikeks sõitudeks, siin ei kehti, kuna oleme Londonist sedavõrd palju eemal. Ostsime piletid piletiautomaadist. Kuigi vaatasime enne sõitu natuke Google`st, mis meid Basildonis ees ootab, olime esmalt natuke segaduses, sest millegipärast eeldasime, et linnakeskus näeb teistsugune välja. Igatahes sattusime rongist väljudes kohe raudteejaama kõrval olevasse suurde kaubanduskeskusesse. Seal olevat olnud 60-tel Euroopa esimene ja suurim ostukeskus, kus poed on koondatud nö ostutänavatele. Pärast selgus, et see oligi linna keskus, kus oli ka teater ja üks kirik - St Martin Church - ning ka Civil Center, kus olid nii raamatukogu kui Interneti-võimalusega töökohad, pangaautomaadid ja muud linnakodanikele vajalikud teenused. Basildon on väidetavalt kiiresti kasvav linn, mitmete suurte tööstusettevõtetega ja jääb kahe suure Londonisse viiva maantee vahele. Hästi tuli esile erinevus Southendiga võrreldes, sest siin polnud seda suvituslinna miljööd, mis on Southendile iseloomulik. Aga palju parke, mängu- ja spordiväljakuid oli Basildoniski. Kuna saime raamatukogust ühe linnakaardi (mõeldud küll jalgratturitele), siis võtsime ette orienteerumise kesklinnast linnaäärsesse raudteejaama. Ilm oli ilus ja meil tuli taas välja tore jalutuskäik. Allpool mõned pildid. Pühapäeval võtsime ette pisut lühema jalutuskäigu ja läksime Southendi ühte kõige ajaloolisemasse paika, ehk Prittlewelli kloostrisse. See osutus väga meeleolukaks. Seal oli mu meelest õhus vana benediktiinlaste kloostri rahu. Ja need vanad puud ning võrratu müüridega piiratud lilleaed... Lõpuks saime osa kahetunnisest vabaõhukontserdist. Repertuaaris oli märksa kaasaegsem muusika, mis sobis hästi paikesepaistelisse pühapäevasesse pealelõunasse ja väga erinevas vanuses kuulajaskonnale. Pilte sai palju, allpool väike valik.
0 Comments
Päris hea, et selle nädala tööpäevad läbi on. Ehkki töö hooldekodus pole ju kontimurdev, võtab see energiat tublisti ja õhtuks on üsna "tühjakspigistatud" tunne. Olla praktikandiks tähendab teatud mõttes topeltkoormust, sest teha tuleb sama tööd nagu teised hooldajad, kuid lisaks tuleb kogu aeg tähele panna, kuidas siin asju tehakse, ning püüda mitte eksida. Õnneks või kahjuks, aga mul ei ole siin olnud ühtki atakki või muud sarnast tõsist vahejuhtumit. See on hea, sest tõesti ma ei soovi, et kellegagi midagi halba juhtuks. Samas - paraku tuleb valmis olla ka rasketeks/keerulisteks juhtumiteks ja sedagi on vaja õppida.
Tänase päeva võibolla kõige keerukamaks tööks oli ühe väga koguka naise viimine lounge`st tualetti ja pesema ning tagasitoomine. See tähendas kõigepealt tõsteseadmega tõstmist tugitoolist ratastooli, ratastooliga tualettruumi sõitmist, seejärel ratastoolist tualettpotile tõstmist, pesu, tagasi ratastooli tõstmist, ratastooliga tagasi lounge`i sõitmist ning ratastoolist tugitooli tõstmist. Millegipärast ei kasuta nad siin ratastoole, millega saaks inimese viia kohe tualetti ning pessu. See tähendab kahte lisatõstet, mis pole kerge ei kliendile ega personalilegi. Taolist tooli nägin ühes teise korruse tualettruumis, kuid pole näinud, et seda oleks kasutatud. Ka pole ma näinud kogu majas ühtki käsidušši, mis minu meelest hõlbustaks kogu pesemisprotseduuri. Praegu toimus pesu nii, et klient rippus tõsteseadme trakside küljes invaistmega tualettpoti kohal ning hooldaja oli põlvili maas ja toimetas tualettpaberite, salvrättide ja rätikutega. Mul oli see esimene kord näha, kuidas toimub intiimpesu, kui klient ei saa toetuda oma jalgadele. Eritamine on samasugune elamistoiming nagu sööminegi. Kui söömisele pööratakse palju tähelepanu, siis eritamisele oluliselt vähem. Saan muidugi aru, et see pole kuigi atraktiivne teema, kuid on ometigi igati loomulik asi. Ja puhtus selle juures on samuti elementaarne - nii tervetel kui haigetel. Mu meelest on väga silmakirjalik teha lehekülgede kaupa reegleid igasugu asjade kohta, kuid jätta kõige elementaarsemad toimingud rahuldavalt lahendamata. Teine seik tänasest päevast on palju meeldivam. See on seotud ühe vanaprouaga, kes senini on olnud väga tõreda hoiakuga ja me pole erilist kontakti temaga saavutanud. Täna saatsin teda oma tuppa ja ta kurtis taas oma külmetavate jalgade üle. Ütlesin talle, et ma ei oska muud soovitada kui võibolla aitab jalamassaaź ja kui ta soovib, võin seda talle teha. Seletasin, kuidas seda teeksin - et tema võib lebada voodis, võtame sussid jalast, jätame sokid jalga. Ta noogutas nõusoleku märgiks. Niimoodi siis hakkasingi kergelt tema jalgu mudima. Vahepeal ikka küsisin, kuidas on ja kas ta soovib, et jätkan. Tundsin läbi paksude sokkide tema tõesti külmi jalgu. Kui lõpetasime, ütles ta, et päris soojaks jalad veel ei läinud, kuid palju soojemaks küll. Mul jälle tegi see hinge soojaks. Pärast rääkisime veel tükk aega juttu. Mis muid päevaseid töid puudutab, siis läks kõik ikka päevaplaani järgi. Kui hommikul tööd alustasin, siis tuli teha hommikune teering, seejärel pesutoas panna pesu pesema ning lappida kokku masinast väljavõetud pesu. Siis vannitasime üht klienti, käisime kahe kliendiga õues. See tähendas ka abi riietumisel. Siis oli juba käes lõunasöögi serveerimise aeg. Jälle komplekteeris kokk igale kliendile tema toidu ja minu ülesandeks oli aidata need igale kätte viia. Siin ei sööda ühise suure laua ääres, vaid igaüks oma laua taga või oma voodis. Enam ei unusta ma enne toidu serveerimist võtta kilepõll ja sinised kindad. Täna söötsin Stellat ja see õnnestus palju paremini kui eilne Margareti söötmine. Kogu supp sai söödud ja magustoiduks olnud mousee takkapihta. Tänagi aitasin köögis nõusid pesta ja kuivatada - seda teevad kõik hooldajad vaheldumisi, mõni rohkem, mõni vähem. Vahepeal arutasime hooldekodu omanikega nende plaani leida Eestist töötajaid oma hooldekodudesse. Samuti tuli vahepeal kedagi saata oma tuppa või tualetti, küll ratastooliga, küll tugiraamiga. Vähemalt kümnel korral käisin kutsungi peale kellegi juurde tuppa - kellel oli midagi ümber läinud, kellel midagi kadunud jmt. Pealelõunase tee serveerimise ajal tekkis väike elevus tasside suuruse teemal. Varem on ühele prouale kogu aeg serveeritud kohvi väiksemast tassist. Nüüd soovis tema naaber oma tee jaoks samuti väiksemat tassi. Ja kolmas proua lasi enda suure tassi asemel ka siis väikese tassi tuua. Viisin neile kõigile väikesed kenad tassid ilusti alustasside peal ja teelusikad ka. Nad vaatasid imestunult, justkui ei usuks oma silmi. Tavaliselt joovad nad melamiintassidest, alustaldrikuid üldjuhul pole ja suhkru segab hooldaja. Võibolla kujutasin seda ette, kuid mulle tundus, et sel hetkel tundsid vanaprouad end tõesti prouadena. Niikaua kui siin veel olen, viin neile nende joogid väikestes tassides. Ma arvan, et taoline pisiasi pole pisiasi. Kindlasti ei suuda ma kõiki oma toimetusi siin üles lugeda ja tõtt-öelda ei peagi seda vajalikuks. Tööl olles ei ole mahti märkmete tegemisega tegeleda. Ja õhtul hilja ei ole enam kõik täpselt meeles. Tööl teen ainult selliseid märkmeid, mis on tööga otseselt seotud. Kirjutan üles näiteks uusi inglisekeelseid sõnu. Neid muudkui tuleb ja tuleb juurde :) Tänast juttu alustan tagantpoolt, st õhtust. See oli tänase päeva emotsionaalseim osa. Juhtus nii, et pisut enne mu tööpäeva lõppu hakkas helisema häiremonitor. Abikutse tuli toast 10. Läksin vaatama, mida vaja teha. Seal toas lebab naine, kes üleval ei käi ja kelle jalad on moondunud. Ta tahtis siibrit. Kuna ma pole taolist abi varem osutanud, läksin abi kutsuma. Maddy`l ei olnud vist täna kõige parem päev. Igatahes hakkas ta toimetama suure hooga, demonstratiivsete liigutustega. Vaene naine seal voodis keerati järsult küljelt küljele. Haiged jalad ei paindunud piisavalt, kuigi neile anti korraldus. Siis kamandati mind toast välja ja öeldi, et ta saab ise kõik tehtud. Olin selleks hetkeks näinud juba piisavalt. Niisugust asja ei tohiks hooldekodus toimuda, ükskõik kui halb päev hooldajal ka poleks. Miks peaks abitus olukorras inimeste peal oma halba tuju välja elama?
Hommikupoolne osa päevast möödus tavapäraseid toimetusi tehes. Kui tuli toita Margaret`i, sõi ta vaevalt 3-4 supilusikatäit püreesuppi. Tema söömine ongi väga vahelduv. Ükspäev varem sain talle terve kausitäie putru sööta. Täna ei midagi. Pärast proovis Mel uuesti Margaret`i toita ja siis sõi ta juba natuke rohkem. Väidetavalt valib Margaret, kellega ta sööb ja kellega mitte. Ju ma talle täna ei sobinud. Mis veel sööke puudutab, siis Palmerstoni hooldekodus valmistab Magda tõesti väga maitsvaid toite. Täna oli magustoiduks järjekordne pudding ja seda süües otsustasin endale puddingite tegemise selgeks teha. Varem ma pole neid ise valmistanud. Sain täna võimaluse oma tehnilist taipu näidata, kuigi ega ma end mingiks tehnikaguruks ei pea. Täna oli vaja ühes toas liigutada voodit ja see voodi ei liikunud mitte puldiga, vaid manuaalselt. Kolm hooldajat seisid ümber voodi ega osanud midagi peale hakata. Ma siis vaatasin ka ja sain voodi "käima". Aga pealelõunal jäin veidi hätta ühe kuulmisaparaadiga. Lõunauinakuks tuli need kõrvast ära võtta, kuid ma ei teadnud, kuidas neid välja lülitada. Mis seal ikka - läksin ja küsisin ja järgmine kord tean. Selgus, et Inglismaal kasutatakse peamiselt musta pastapliiatsit, mitte sinist. Nimelt oli ühel hooldajal vaja teha märge hoolduspäevikusse, kuid ta oli oma pastaka kuhugile kaotanud ja palus minu oma. Hakkas siis sellega kirjutama, kuid katkestas kohe, kui märkas, et mu pastakas on sinine. Tuleb kirjutada mustaga. Täna tuli tööle taas üks uus töötaja - Joye. Ega mingit tutvustamist toimunudki. Ta sai ülesandeks koos Dace`ga teed serveerida ja nii tema töö algaski - teise kõrval töösse sisse elades. Mõnikord võib märgata töötajate omavahelistes suhetes väikesi pingekohti. Seda eriti siis, kui vanemad olijad annavad hiljem tulnutele õpetusi ja soovitusi. Mõnikord on need asja eest, mõnikord vaieldavad, mõnikord vastuolulised. Eks esineb ka tagaselja märkusi. Siiski on üldine õhustik pigem sõbralik ja väikesed hõõrumised lahenevad käigupealt. Täna Ruthiga, mangeriga, rääkides sain teda, et iga kolme kuu tagant teeb ta kõigi töötajatega nn "supervisiooni". Siis räägitakse läbi, mis meeldib ja mis ei meeldi, kuidas on juhtkond töötajaga rahul ja vastupidi. Täna olen üsna väsinud ja kirjutan lühidalt. See võib olla ilma mõju, sest alates hommikust on olnud väga pilves ja hall, vahepeal sajab hoovihma. Õnneks ei sadanud sel ajal kui tööle läksin ja kui tagasi tulin, muidu oleksin märjaks saanud, sest vihmavarju mul kaasas pole.
Tööl muidugi aknast välja vaatamiseks eriti aega pole. Alustasin tänagi teeringiga. Seda tehes sain olla juhendaja rollis, sest tööle oli võetud uus töötaja - Sidney - üks noor neiu. Ta ei ole varem hooldekodus töötanud. Seega näitasin ja seletasin talle seda, mida vaja teha. Ka temal ei ole praegu õigust iseseisvaks töötamiseks klientidega. Saime kenasti hakkama. Ma ei hakanud talle seletama, et elus on asjad mõnikord natuke teisiti kui paberil kirjas ja mulle on antud mitmel korral ülesandeks toita või joota kliente, ehkki see pole kooskõlas nõuetega. Pärast jätkus kõik tavalise päevaplaani järgi ja mina olin abis nii lamajate pesemisel, pesuruumis, köögis ja saalis, kus aga parajasti vaja oli. Vahepeal tegelesin maniküürija tööga, õigemini võtsin maha tumepunase küünelaki Mandy pikkadelt ilusa kujuga küüntelt ning lakkisin õrnalt roosa lakiga, mis Mandy`le rohkem meeldis. Natuke aega kulus Tony`le õhtuse riietuse valimise peale. Aitasin Enidil fotokarbis fotod korda panna. Olin seltsiks Ruth`ile ja Stellale ning rääkisime lihtsalt natuke juttu. Aitasin teha õhtusöögi võileibu. Rahustasin Barbarat, kel põlved valutasid ning rohi ei aidanud. Ega siin eriti vahet tehta, et kes mida teeb. Teeb see, kes on parajasti vaba ja saab. See on minu arusaamist mööda taolise väikese hooldekodu eelis, et pole vaja keerulisemat juhtimissüsteemi. Näites Langley LNH-s, kus on kliente 31 (st kolmandiku võrra rohkem kui Palmerstonis), jagab kogu päeva jooksul vahetuse vanem ehk senior care woker töötajatele jooksvalt ülesandeid, lisaks nendele, mis on töögraafikujärgselt paika pandud. Täna hommikul startisime poole kaheksast, et olla mõlemad kell kaheksa Langley LNH-s. Reedel olid Heli ja Sara nii kokku leppinud. Meie jõudsime õigeks ajaks, aga Sarat polnud. Parajasti oli personaliruumis vahetuse üleandmine. Öise vahetuse juht rääkis järjest kõigi klientide kohta, kuidas öö oli möödunud, mida tehti ja mida veel vaja teha. Personalitoa seinal olevale suurele tahvlile kirjutati vajalikud tähised meelespidamiseks ning töö võis alata. Päevases vahetuses oli minu arvestuse järgi kokku 9 inimest - kuus hooldajat, õde, kokk ja koristaja-remondimees. Lisaks mõned inimesed kontoris. Olin varem kohtunud vaid Chloe, Sheila ja Steveniga, teised olid võõrad. Mis seal ikka, töö käigus tutvustasin ennast uutele töökaaslastele - kes ma olen, kust tulen ja mida siin teen. Panin endale täna rinda ka nimesildi ja minu meelest see oli hea mõte. Ausalt öelda kulutasin tükk aega, et siin poest mingit nimesilti leida, kaasas mul seda polnud. Kuigi mu nimi on lühike ja tundub lihtne, ei ole seda inglastel sugugi lihtne hääldada. Ja eks silt aitab ka nime meelde tuletada kui see ununeb. Töötajatel ei ole ma siin nimesilte näinud, aga minu arvates võiks need olla. Klientidele tutvustan ka end ise, vastavalt sellele, kuidas parasjagu õige ja vajalik tundub. Paaril eelmisel päeval, kui olin Langley`s, ei saanud ma kuigi hästi selgeks ruumide jaotust ja kes millises ruumis elab. Täna lähenesin süsteemselt - tegin endale selge tubade loetelu ja panin kirja nimed. Pärast vaatasin hooldusplaanidest järele, mis seal oli kirjutatud kliendi eripärade (sh dignoosid, allergiad jmt), abivajaduse ja juhtnööride kohta. Samuti vaatasin sünniaastaid. Võrdlesin loetut sellega, mida ise nägin. Olen märganud, et mul on olnud suhteliselt raske määrata inimese vanust silma järgi. Mõnikord eksin kohe väga palju. Siingi arvasin paaril juhul, et tegemist on palju vanema inimesega, kui tegelik sünniaeg näitas. Ja vastupidi ka - mõned vanad inimesed paistavad tõesti vanad, kuid on raske öelda, kas nad on näiteks 85 või 95. Siinolevatest klientidest on kõige noorem sündinud aastal 1943 (hetkel 74-aastane) ja kõige vanem 1918 (hetkel 99-aastane). Üks mu tänaseid ülesandeid oli ennelõunase teeringi tegemine. Komplekteerisin Sheila abiga käru ja sõitsin üles kolmandale korrusele, et sealt siis järjest allapoole tulla ja kõigile kas teed, kohvi või shokolaadi (kakaod) pakkuda. Mõnes kohas olid põrandal liistud ja nendest ülesõit pani piimakannudes piima kõvasti loksuma ja pritsima. Õnneks olin ettenägelikult võtnud kaasa ühe tea-towel`i (köögiräti) ja salvrätikuid, et kõik puhtaks pühkida. Ligikaudu kolmekümnele inimesele tee serveerimine võttis aega ca 1 tund. Lõunasöögi ajal söötsin Mihat, kes lõpuks ei söönud peaaegu midagi. Ma ei saanud aru, miks talle üldse oli ette nähtud paneeritud kala kui ta praktiliselt ei saanud neelata. Ta ei söönud ka kartuliputru ega hautatud porgandeid. Viisin kogu taldrikutäie kööki tagasi. Vähemalt jõi Miha topsitäie piima, mille talle seejärel viisin. Samamoodi imestasin Roni juures, kuhu mind saadeti magustoitu söötma - temalgi oli praad kõik söömata, kusjuures isegi pehme jäätise allaneelamisega oli tal tegu. Raske öelda, kas Miha ja Ron oleksid söönud püreestatud toitu kui see oleks nende hooldusplaanis olnud ja neile serveeritud. Hooldusplaane vaadatakse üle kuue kuu tagant. Ma loodan, et muudatusi toitude pakkumises tehakse siiski sagedamini ja vastavalt sellele, kuidas on isu ja kui palju keegi sööb (kogused pannakse iga päev kirja, loodetavasti ka keegi jälgib neid märkmeid ja nende alusel tehakse operatiivseid otsuseid). Üks kõrvalekalle tavapärasest tekkis täna kliendiga, kes on "1:1", mis tähendab, et tema juures on kogu aeg üks põetaja. Ühel hetkel oli vaja teha tualetiprotseduur. Mind kutsuti appi. Oli kiire ning toas ei olnud bedbottel`it (voodipudelit). Põetaja tõi naabertoast siibri (sluice). Tulemuseks oli, et kogu voodi sai märjaks, samuti kliendi t-särk ja põetaja riided ja põrand. Peale seda oli vaja teha täis voodipesu ja riiete vahetus. Hea, et seisin kõrval, muidu oleks tulnud ka kohe pesust läbi käia. Õpetuseks - ka sedaviisi võib juhtuda. Mida veel tegin? Aitasin Chloe`ga pakkida Marie asjad kokku, sest ta läks täna tagasi koju ja jääb koduhooldusele. Tegime hommikupesu ja riietasime Briani, viisin ta ratastooliga lounge`i. Serveerisin teed külastajatele ja klientidele väljaspool tee-ringi. Aitasin köögis nõusid pesta ja kuivatada. Uurisin dokumendikaustu. Aitasin Michelil täita salvrättide jm paberikraami varusid. Tõime need õues olevast abihoonest majja ja jagasime maja pidi ruumidesse laiali. Mõtlesin täna taas sellele, kas on vajalik taolises kohas pingutatult rõõmsa meeleolu tekitamine. Iga asja peale poleks vaja oih ja aih hüüda ja patsutada jne. Mu meelest on see nii võlts. Ja millegipärast paistab mulle, et võltsina võtavad seda ka haiged inimesed. Arvan, et professionaalsuse juurde kuulub tasakaalukus. Tasakaalukalt rõõmus olek tundub palju parem suhtlemisviis kui pingutatult rõõmus olek. Ja kogu aeg ei pea ju rõõmus olema. Võib olla ka rahulik, võib olla mõtisklev, võib olla siiras, tähelepanelik jpm. Kahe inimesega rääkisime täna Jumalast. Ütlen kohe, et mitte minu algatusel. Aga mul oli väga hea meel, et mulle selline au osaks sai. Tõesti - pean seda kingituseks. Täna meil tööpäeva ei ole. On järelemõtlemise päev ja muude tähtsate asjade tegemise päev. Õppepraktika on ju siiski vaid üks osa me elust. Muu hulgas kuulasin täna Ööülikooli saadet, kus Heili Sepp, religiooniantropoloog, rääkis teemal "Hinge pime öö". Ta räägib seal kannatustest, millel on mõte. Link saatele. Tahtsin tema arutlust kuulata, kuna eelmisest nädalast on mind jäänud kummitama küsimus, millele ma oleksin tahtnud paremini vastata. Küsijaks oli üks hooldekodus elav vanaproua ja ta küsis, miks on vaja sellist elu nagu temal. Ja allpool on mõned tänasel jalutuskäigul tehtud fotod väikeste kommentaaridega.
|