Pühapäevase käigu tegime Tilbury`sse. Mul oli juba esimestest siinolemise päevadest soov minna Tilbury`sse. Kuskilt olin selle endale pähe võtnud, isegi ei teadnud, miks. Vaatasin linna kodulehte ja see ehmatas üsna ära, sest seal oli üheselt kirjutatud, et Tilbury on kõige mõttetum koht, kus elada ja olla ning et seal pole midagi ja et ainuke pubi jääb seal 40 minutilise tee kaugusele. Mõtlesime siis, et läheme siiski ja kui muud ei saa, siis väikese jalgsimatka ikka. Raudteejaamas küsis Heli kassiirilt, kuhu poole minna ja see mees ütles samuti, et siin pole midagi vaadata ja mingu me tagasi Southendi. Nüüd, kus oleme Tilbury`s ära käinud, tean, et kuigi Tilbury pole mingi eriline külastuskeskus, on ta ajaloos mänginud olulist rolli ja kuulub National Heritage (kaitse all olevate) objektide hulka. Siin on olnud Thamesi jõe suurim kindlustus, mis pidi kaitsma Londonit vaenlaste eest, eeskätt 15.-16.sajandil kui peeti sõdu Hispaaniaga. Ühelt infotahvlilt lugesin, et Tilbury Fort`i juures pidas Inglismaa kuninganna Elisabeth I nn Armaada kõne, mida loetakse üheks kõige tähelepanuväärsemaks Inglismaa ajaloos. Tekkis soov seda kõne lugeda või selle kohta lähemalt uurida. Ajalugu on inimeste lugu. Ja seda tuletas Tilbury omal kombel meelde. Nägime siin kõrvuti kaht suurt endisaegset reisiterminali, mis tänaseks on amortiseerunud ja seisavad oma uhkes mahajäetuses Thamesi kaldal. Seinal suurelt kirjutatud: London International Cruising Terminal. Kunagi on siit läbi käinud suured hulgad reisijaid. Nüüdseks on ajad muutunud. Praegusel ajal käib nende kõrval seisva ujuvkai kaudu praamiühendus vastaskaldaga. Kahjuks pole pühapäeviti ühendust, muidu oleksime küll teinud sõidu teisele poole jõge, kus paistis olevat tore linn - tornide ja kuplitega. Muide - kohalik pubi kandis nime The World`s End (Maailma lõpp). Tagasiteel käisime ka Benfleetis, mis on Tilbury`st mõni rongipeatus Southendi poole. Nägime seal Inglismaa lipuga torni ja läksime vaatama, mis see on. Tänased pildid allpool.
0 Comments
Hea oli täna ärgata teadmisega, et ees on vabad päevad. Tunnen, et on vaja veidi nn "seedimisaega", et teha kokkuvõtteid praktikast. Kusagil peas niikuinii on mõtted möödunud kuu juures. Las need mõtted küpseda. Seni naudin veel viimaseid päevi Inglismaal! Allpool on fotod tänasest päevast Southendis. Kuigi oleme siin üsna palju ringi käinud, oli täna taas mitmeid uusi avastusi.
Seda postitust kirjutama hakates on mul vastuolulised tunded. Ühelt poolt - olen veel lahkumiseks öeldud soojade sõnade ja kallistuste mõju all. Ja teiselt poolt - hea on mõelda, et nüüd on siinsed tööpäevad läbi. Heliga oma läbielamisi teineteisele rääkides sain teada, et Langley LNH-s oli täna kolm inimest surnud. Ma teadsin neid kõiki, ehkki pole nüüd tükk aega seal käinud. Sellised asjad kuuluvad samuti hooldaja töö juurde. Kuigi surmast rääkimine on suuresti tabuteema, siis hooldajate ettevalmistuses peaks sel olema kindlasti oma koht ning ka sellel, kuidas hooldaja omaenda psüühikat oskaks hoida.
Tänane hommik erines varasematest selle poolest, et läksin tööle suure kotiga. Mul olid kaasas lilled ja kaardid ja kommikarbid. Ega ma päris täpselt ei planeerinudki, kuidas kõike teen. Lootsin, et küll kõik selgub kohapeal. Ja nii läkski. Tegelikult kujunes täna kõik veel palju südamlikumaks kui oskasin ette kujutada. Muidugi - ega tavapärased toimetused ei jäänud tegemata. Ja kui muidu olen saanud päeva jooksul natukeseks ajaks istuda ja omaette olla, siis täna sellist võimalust ei tekkinudki. Hommikusele teepakkumise ringile järgnes kohe kaks pesemisprotseduuri, kus assisteerisin - üks tõstesaeadmega, teine vannis. Seejärel oli käes lõuna serveerimine ja toitmine. Minu ülesandeks jäid teine ja kolmas korrus. Isegi kui oled seda teinud päevast-päeva, oleks hea, kui oleks mingi check-list, mille abil järge pidada, et kõik vajalik kaasa saaks. Või peaks käru olema komplekteeritud asjadega, mida võib vaja minna ja mida ei peaks iga kord uuesti sinna panema. Niigi on vaja meeles hoida, kellel milline supp-praad-magustoit läheb. Segiminemise võimalus on suur. Kuigi sõitsin liftiga üles, tuli mitu korda joosta alla, et tuua kellelegi söögipõll, siis vinegar, siis tomatikaste jmt. Seejärel kutsus Amalie mind appi tegema voodislamajate pesu ja korrastama riided ja voodid. Selleks ajaks oli kell juba kaks. Siis panime koos Susaniga kokku suure laari pesumasinatest läbi käinud pesu ja jagasime korvidesse. Siis panime taas tee tõmbama, tassid ja topsid valmis ning pakkusime pealelõunast teed. Tegime ka ringi mõnedes tubades, kus vahetasime voodipesud. Mel tegi soovijaile maniküüri ja nii sai Mandy väga efektsed küüned - sinise lakiga - ja need sobisid nii hästi tema suure safiiriga sõrmusega kokku. Tal oli seljas kaunis heleroheline mohäärkampsun ja ta nägi välja nii kena ning nautis tähelepanu. See näitas, kuidas väikesed asjad muudavad päeva meeldejäävaks. Siis saabus kohale üks noor naine, kes sättis üles oma aparatuuri ning esitas hulga ilusaid tuntud laule. Kõik ei tulnud seda esitust kuulama, kuid need, kes tulid, elasid innukalt kaasa. Pärast jutu sees ütles nii üks kui teine, et ta ootab seda reedest meelelahutust väga. Sellest on kerge aru saada, miks. Laulmise ajal aitasin Susanil teha ettevalmistusi õhtusöögiks. Oli vaja praadida peekonit ja teha võileivad, osadele teha uus supp. Vahepeal tuli tegeleda ka nendega, kes kutsunginupu vahendusel appi kutsusid (ventilaatorit käivitama, radiaatorit sisse panema, ajakirja ulatama jm), samuti neid, kes tualetti tahtsid minna või sealt tagasi tulla (raami või ratastooliga). Siis jõudis kätte õhtusöögi serveerimise aeg. Kuigi mu tööpäev oli selleks ajaks läbi, jäin Susanile appi, sest ta oli täitsa üksi. Selleks ajaks olin käinud kõigi juures ja jätnud hüvasti. Sellest, mis jäi meelde hüvastijätmisel räägitust, kirjutan ehk edaspidi. Nüüd läheme välja õhtusöögile, et tänast päeva vääriliselt tähistada - põhjust ju on :) Täna vaatasin esimest korda kella kusagil kella kahe paiku - siis, kui Dace hakkas lõpetama oma hommikust vahetust ja tuli hüvasti jätma. Dace oli mu esimene juhendaja siin. Klappisime hästi. Ilmselt ühendas meid ühine balti taust. Ka saime üksteise inglise keelest paremini aru kui inglaste omast. Dace oli hea eeskuju ja hea juhendaja - rahulik ja täpne. Ega juhendamine kerge pole. Dace oskas seda kuidagi iseenesest ja võibolla ka selle tõttu, et ta oli ise lihtsalt "vette visatud" ja teadis nüüd, millele kõigepealt tähelepanu pöörata kui alustad nullist. Seoses töökohapõhise õppega olen mõelnud, et kõigepealt tuleks ette valmistada õpetajaid, kes omakorda õpet töökohal läbi viivad. Võibolla see niimoodi Eestis toimubki. Aga on see piisavalt efektiivne?
Mõeldes meie õppe peale HKHK-s mõtlen samuti, kuidas hinnata selle efektiivsust. Mis näitab, et hooldustöötaja ettevalmistus on kvaliteetne? See, millise hinde saan praktika eest või mõne arvestuse-eksami eest on kahtlemata tähtis, kuid siiski vaid formaalne hinnang. Ka Palmerstoni omanike Fathi ja Billiga rääkisime täna lahkumise juttu. Viisakusavalduste kõrval pakkusid nad, et võiksin jääda sinna kohe tööle. Ma ei teagi, kas selle üle uhkust tunda või mitte. Küsisin omalt poolt, et kas neil on varem olnud MBA degree`ga hooldajat. Seepeale vahetus meie jutuajamise teema sujuvalt riiklike, eraõiguslike ja kiriklike hooldekodude eripärade peale. Laias laastus pole vahet, kas tegu on Inglismaa või Eestiga - riiklik süsteem on väga limiteeritud võimalustega ja inimeste omaosalus peab katma põhiosa kuludest. Kallistustega jätsime hüvasti Magdaga, Portugalist pärit noore sõbraliku peakokaga. Ta valmistas maitsvat toitu, kuid mõned küsimused toiduga seoses on minu jaoks jäänud siiski vastuseta. Praegu kirjutades pean tunnistama, et ega ma otseselt temalt neid asju ei küsinud ka. Omad oletused mul muidugi on. Näiteks - miks kasutab ta nii palju konserve ning nii vähe värsket kraami? On see kokkuhoiupoliitika? Samas - miks läheb nii tohutult toitu raisku? Kas sellepärast, et see pole maitsev või sellepärast, et toit ei vasta ootustele või hoopis sellepärast, et pole isu? Kui vaatasin hooldusplaane, nägin, et enamikul siinsetest residentidest on vähemalt viis kuni viisteist haigust ning nad peavad võtma palju ravimeid. Nende hooldusplaanid on kinnitatud komisjonide poolt. Hooldusplaanis on märgitud ka soovitused dieedi kohta. Kas dieettoit peab olema selline, mis jääb söömata? Täna Ruthi, 91-aastase vanaproua juures olles rääkisime taas lahkumisest. Ta ütles muu hulgas, et tal on ükskõik, mis temaga toimub või kuidas on. Ta ütles, et peale seda kui ta mees suri ja lõppes nende kuuekümneaastane abielu ning kui enamus tema lähedasi inimesi on lahkunud, ootab ta ise samuti lahkumist. Ta oli väga rahulik sellest rääkides. Mis puudutab homset, siis tunnen selle ees väikest kõhedust. Kuigi tõenäoliselt tuleb tavaline päev oma tavapäraste toimetustega. Ostsin homseks kaasavõtmiseks mitu punti ilusaid roose. Kavatsen osa nendest panna lounge`i lauale ja osa viin paarile ülakorruse prouale. Tänane päev möödus nii, nagu varasemadki, hooldekodu igapäevases rütmis. Toimetamist oli kogu aeg ja sel ajal pole mahti muude asjade peale mõelda. Siiski on mitmel korral vilksatanud peast läbi, et nädala pärast olen juba kodus tagasi. Õhtuti on koduigatsus eriti tugev ja tahaks juba väga tagasi olla oma tavapärase elu ja oma kallite lähikondlaste juures.
Aga mõni sõna siis päevast lähemalt. Täna toitsin Stellat nii hommikul, lõunal kui õhtul. Söötmisel keskendusin sellele, et paneksin toitmise ajal lusikale piisava koguse toitu ning kallutaksin lusikat õige nurga all, et mitte toiduga suud määrida ega põllele lasta kukkuda. Lihtne? Kui teed seda umbes pool tundi järjest, nõuab see teatavat kannatlikkust, et iga suutäit jälgida. Pead laskma vahepeal neelatada ega saa pista suhu toitu liiga kiiresti ega liiga palju. Vahepeal ajame juttu ka, sest tegu pole ju mehhaanikaga. Samas - kas peaks võtma õppust mõnelt elukutseliselt hooldajalt, kes tulid toitmisega poole kiiremini toime, kuid kõik toimus nagu automaadis, klient oli üsna pudrune-supine ning mulle tundus, et ei julgenud sõnagi öelda. Mul tuli täna pealelõunal käia läbi kõigi klientide juurest ning küsida, mida keegi õhtuks süüa soovib. See on igal pealelõunal toimuv protseduur, ütleksin isegi, et tseremoonia. Lähed ja tutvustad menüüd ning palud teha valiku. Tegemist on ikkagi õhtuse einega! Tavaliselt on valida kahe variandi vahel. Täna oli valida "tuna sandwich" ja "fish cake with salad" vahel. Tulemuseks oli, et umbes pooled valisid emba-kumba variandi, kuid ülejäänud soovisid hoopis midagi muud. Kes soovis näiteks juustu-sandwich`i, kes pannkooke, kes hoopis custard`iga kaetud saia jm. See oli üks loomingulisemaid ülesandeid, mida päeva jooksul tuli teha. Söömisega seoses on ka järgmine seik tänasest päevast. Ruth soovis õhtusöögiks tuunikala sandwichi. See tähendas kahe pehme saiaviilu vahele pandud kahvliga purustatud tuunikalatükke koos jääsalati lehtedega. Paraku lebab Ruth üsna horisontaalses asendis, pea natuke kõrgemal, patjade najal. Tema voodi peapoolset osa söömise ajaks ülespoole ei tõstetud. Kui läksin vaatama, kas ta on lõpetanud, oli kogu rinnaesine tuunikalatükikesi täis ja sai lagunenud. Et mitte asjatult küsimusi tekitada, läksin salamahti kööki ja võtsin sealt kausi ning noa ja kahvli, lõikasin saia ja salati suupärasteks tükkideks ning kogusin tuunikala tükid kaussi. Andsin Ruthile lusika ja nüüd sai ta tõepoolest oma sandwichi süüa. Püüdsin ette kujutada end samas olukorras. Arvan, et ma ei võtnud temalt võimalust ise süüa, vaid lõin talle selle võimaluse. Aga mida mõtlesid teised? Üks vahejuhtum oli täna taas seoses siibriga. Kui tuli appikutse signaal, läksin küsima, milles asi. Oli vaja siibrit. Ma ei tahtnud hakata katsetama, kas saan üksi külilikeeramise ja siibri panemisega hakkama. Läksin kedagi appi kutsuma. Senior carer ütles, et ta tuleb niipea kui saab. Ma läksin tagasi Barbara juurde. Läks nii, et ootasime seal peaaegu pool tundi kuni läksin uuesti abi kutsuma. Mida sellest olukorrast õppida? Kui kujutada ennast abivajaja asemele, siis sooviks küll kiiremat reageerimist. Muidugi oli täna toredat ja helget ka. Näiteks oli tore istuda pisut aega Mandyga väljas päikese käes, jalutada Tonyga paar ringi tema 20-st kõnniringist, aidata Enidil üle vaadata tema hoole all olevad õue-lillepotid. Tänase päeva ootamatu tippsündmus leidis aga aset hoopis väljaspool hooldekodu. Läksin peale tööpäeva lõppu värsket õhku hingama ja kõndisin mööda ühest suurest hooldekodust, mille kõrgel kiviaial on suur silt - Nazareth House. Tegin seal paar fotot. Parasjagu keeras tänavalt sisse üks auto. Juht osutus jutukaks ja sõbralikuks ning kasutasin juhust ja küsisin, kas saaksin nende majaga tutvuda. Ta juhatas mind sisse ning viis ühe nunnariideid kandva naise juurde. Selgus, et tegemist on katoliku usku naiste organisatsiooniga, mil nimeks Sisters of Nazareth ja mis on asutatud ca 150 aastat tagasi. Nad tegutsevad lisaks Suurbritanniale (16 hooldekodu) ka Iirimaal, Ameerikas, Austraalias ja Lõuna-Aafrikas. Southendis on nende House`s kaks osakonda - nii üldhooldekodu kui õendusabi pakkuv hooldekodu. Jäi mulje, et ruumid olid märksa paremini sisustatud kui need, kus me praktikal oleme. Kõik oli võrdlemisi lihtne, kuid hubane. Fotosid ei saanud teha. Me ei käinud tubades, kuid kuulsin, et kliendid võivad tuua kaasa oma mööbli. Nazareth House`s on 32 kohta (meie praktikakohas Langley LNH-s 31 kohta), kuid maja on hoopis suurem. Samas majas pakutakse ka ööbimisvõimalust sugulastele, samuti üüritakse neid võimaluse korral välja. Lisainfot leidsin Sisters of Nazareth koduleheküljelt. Ja allpool on nende sümbol - rist. Täna kutsun Sind kaasa meie jalutuskäigule Londoni keskuses. Meil oli kokku lepitud kohtumine Eesti saatkonnas ning tahtsime ära käia kaasaegse õenduse rajaja Florence Nightingale muuseumis. Sinna vahele jäi üht-teist põnevat veel.
Seekord on taas kuupäevadega väike segadus, sest see esmaspäev oli 8. mai, aga praegu kui kirjutan, on käes juba 9. mai ehk teisipäev. Käisime täna õhtul peale tööd Imelda May kontserdil ja seega jäi kirjutamine hilja peale. Kontsert meeldis väga. Imelda May oma hääle ja stiiliga, bänd ning kogu lavashow oli täis energiat. Ja siinne publik oli ka lahe ning elas väga aktiivselt kõigele kaasa. Kogu show pikkus oli 2 tundi 40 minutit!
Tööpäev oli täna selle poolest varasematest erinev, et tööl oli vähem hooldajaid (minuga kokku 4) ja seega oli kogu aeg mitu asja korraga pooleli. Küll tuli teepakkumise ajal kedagi saata tualetti või katkestada nõudepesemine, et minna väljakutse peale kellegi juurde mingit olukorda klaarima. Muidu toimus kõik päevaplaani järgi, nagu ikka. Loetelu minu tänastest peamistest tegemistest: tegin kolmel korrusel hommikuse tee- ja küpsiseringi ning suutsin meeles pidada, kellele hoopis kohvi serveerida; panin veekannudesse värske vee ja segasin mahlajoogid, kellele vaja (NB igas toas erineva kangusega segu) ning viisin tubadesse; söötsin Stellale kausitäie putru (ja sain Lucialt märkuse, et teen seda liiga aeglaselt), puhastasin Ruthi linad, kuna sinna läks pudrukauss ümber; rahustasin Stellat, kuna majas oli remonditööde tõttu kõva mürin ja see muutis ta ärevaks (taas märkus, et see pole vajalik); korjasin teetassid uuesti kokku; serveerisin lõuna 2. korruse tubadesse ja pärast kogusin nõud; söötsin Stellale supi ja desserdi; tegime Dacega 4-le voodislamajale pesu; lugematu arv kordi saatsin kedagi tualetti ja tagasi; paaril korral käisin otsimas sobiva suurusega mähkemid; tegin Ednale jalamassaźi; aitasin ette valmistada õhtusööki ja teistega koos serveerisin seda; jootsin Stellale teed ja panin talle suhu teesse kastetud pehmeid küpsisetükke; proovisin taas Margaretile teed joota, kuid ta võttis vaid lonksu; kuulsin, et (osadel) klientidel ei ole oma raha kasutamise võimalust; kuulsin, et üks klient ütles "oleme siin nagu vanglas"; hakkasin lugema värskelt saabunud reklaamlehte dementsete ja vaimupuudega inimestele mõeldud harrastusvahenditest, kuid pidin pooleli jätma; imestasin, et tegevusjuhendaja oli küll tööl, kuid nägin teda vaid pannkooke küpsetamas. Tänaseks lõpetan. Homme tuleb pikk päev - läheme Londonisse. |